/, Meist/113 päeva koeraga Suurbritannias I osa

113 päeva koeraga Suurbritannias I osa

2020-02-17T20:10:25+03:00 6 detsember , 2019|

Kolm aastat tagasi samal ajal detsembris otsustasin teha midagi elumuutvat.
2016. aasta kevadel olin lõpetanud keskkooli ja mul polnud vähimadki soovi edasi õppima minna. Tahtsin elada ja päriselt asju teha. Tegelikult oli see tung mul olnud juba seitsmendast klassist saadik.

Suvel uurisin erinevaid välismaiseid kohti, kuhu oli võimalik vabatahtlikuks kandideerida. Leidsin ühe Põhja Soome kelgukoerte turismitalu, mis mind sümpatiseeris. Nende üheks tingimuseks oli, et mul oleks autojuhiload ja seetõttu lükkus plaanitud reis edasi. Lõpuks sügise alguses said mul load tehtud. Et elu liiga lihtne poleks muretsesin endale vahepeal veel ühe grööni koera. Ühel päeval nägin kuulutust, et Slovakkias otsivad ühed noored enda isasele näituse gröönule uut peret ja ma ei suutnud lihtsalt vastu panna.

Load tehtud ja perelisa juures ootasin pikisilmi kelgukoertetalust vastust. Nädal oli möödas ja vastust ei tulnud. Suurest ahastusest, et äkki jäängi senise elu juurde hanguma hakkasin kibekiirelt varuvariante otsima. Leidsin ühe koertetreeneri, kes otsis kennelisse abilist. Ta rehabiliteeris probleemkoeri ja temaga elas 5 malamuuti ja 3 border kollit. Ma olin vaimustuses. Ma polnud mitte kunagi mitte kuskil näinud, et keegi treeniks kelgukoeri niivõrd kuulekaks. Kirjutasin ja oh mis imet. Sain nõusoleku, et võin minna koos oma värske koeranagaga. Oli vaja vaid välja mõelda, kuidas oma 35 kg kaaluva mitte-just-kõige-väiksema koeraga Walesi kohale jõuda.

Ma ei valeta. See oli struggle, aga ma uskusin et see on seda väärt. Meie reis Carmarthenisse võttis kokku 3 päeva. Sõitsime rongi, mitme laeva ja mitutuhat kilomeetrit kaubikuga. Jõudsime kohale pimedas. Öösel sõites jäi mulje, et me sõidame kuhugi Harry Potteri stiilis võlulossi poole, mis asub kuskil kõrgel udu sees, kongus ja sammaldunud puudest ümbritsetud ja in the middle of nowhere ehk pärapõrgus. Meid tervitas Suurbritanniale omane vihmane, tuuline, niiske ilm. Vaatamata plusskraadidele oli ilm minu jaoks rõvedalt külm.

koeraga reisimine

Juba järgmisel hommikul pidin vara tõusma, et treener saaks mulle koos teise vabatahtlikuga minu igapäevast töörutiini tutvustada. Esimese asjana hommikul pidi lindude söögimajasid täitma. Siis edasi jätkus hommik koerte aedikute koristusega. Igal koeral oli oma aedik-puur, mille allapanuks oli saepuru laadne sodi. Mõni koer tegi öö jooksul häda aedikusse ja siis selle osa, mis oli saepurust märg pidi kühvliga kokku korjama ja laigu uue puruga katma. Siis pidi veel tokkidega kõik saepuru läbi kohendama ja saepuru pidi täpselt võrdse paksusega kiht olema – jap, ära küsi, milleks see vajalik oli. See saepuru teema oli mul jah veidi hinge peal. Võibolla seepärast, et selle pidi veel tagatipuks raske pangega pärast kuhugi kaugele lammaste aeda viima. Sinna saamiseks pidi üle aia hüppama ja nii mõnigi kord sai märja ja libedaga seal lammaste ees siruli käidud. Lambad ise mulle meeldisid. Sain emase alfa lambaga isegi niivõrd sõbraks, et vahel koertega aiamaalt mööda jalutades määgis ta mulle.

Iga koeraga pidi kas üksikult või paarina väikse tiiru jalutama. See oli minu lemmik osa. Paaridena ja eraldi, sest treener ei usaldanud meid alguses suuremat hulka jalutama ning emastel malamuutidel oli vanast ajast suur vimm. See oli ka üks huvitav lugu kuidas see vimm oli tekkinud. Lühidalt nende emaste malamuutide emad olid kord minevikus suure kakluse mingi junni pärast maha pidanud ja nüüd nende järeltulijad kasvasid emade eeskujul samuti üksteise suhtes vaenulikuks.

Jalutuskäigu lõpus söödeti koerad. Peale koertega tegelemist pidime minema teise vabatahtliku tüdrukuga puukuuri ja saagima üli nüri saega 4 puujuppi ja siis need kirvega pooleks lööma. Treener oli hea matemaatik. Ta ütles, et kui me teeme iga päev 8 halgu, siis on meil mingi aja möödudes järgmise talve varu koos. Hommikurutiin võttis aega umbes 2h-2,5h. Peale hommikurutiini saime hommikust/lõunat süüa.


Kõike pidi tegema väga täpselt treeneri õpetuste järgi. Ta oli kõige suhtes, mis koeri puudutas väga kriitiline ja perfektsionistlik. Treener rääkis, kuidas mitmed vabatahtlikud olid tema tööd nullinud ja nüüd ta valib abilisi hoolikamalt ning võtab ainult tüdrukuid. Tema jutu järgi said need koertega paremini hakkama. Ma ise kipun arvama, et tüdrukud said hoopis temaga paremini hakkama. Pealegi tüdrukud oskavad paremini kodu korras hoida ja süüa teha. Töid jätkus nii sees kui väljas. Treener uskus, et kõige raskem osa koerte treenimise juures on teised inimesed. Ja mina, noor inimene kellel polnud veel omaette elamist, nõustusin temaga sada protsenti.

border kolli

Gröönu kelle kaasa võtsin oli olnud minuga alles 2 kuud. Teda kutsuti eelmises peres Beari-ks, aga ma muutsin seda nime veidi põhjamaisemaks ja hakkasin teda ise Bjorikuks kutsuma. Bjorik anti ära, sest tal oli päris mitmeid käitumisprobleeme. Lootsin saada oma vabatahtliku töö jooksul treenerilt abi ja nõu tema probleemide lahendamisega.

Esimene asi, mis Bjorikuga tuli läbi teha oli tutvus teiste koertega. See nägi väga omamoodi välja. Kuna Bjorik oli iseloomult väga kange ja enesekindel koer, siis treener pidi karja toimimiseks temast karja kõige madalama liikme tegema. See oli tükk tegemist, aga Bjorik muutus iga päevaga järjest vagusamaks. Minu jaoks olid mõned võtted, mida treener soovitas liiga karmid, aga antud olukorras olid need vajalikud. Muul juhul oleks ta võibolla väikse isase kolli ära söönud ja muidu lepliku isase malamuudiga kindlasti tüli norima hakanud. Lammastest ei hakka rääkimagi. Ta läks täiesti arust, kui esimest korda lambaid nägi. Temast tuli välja selline hunt, et ma polnud kunagi varem nii ekstreemse saagiinstinkti väljendumisega kokku puutunud. Proovi sa tema tähelepanu krõbinaga mujale saada, kui ta on valmis koos su käega üle pooleteistmeetrise aia lendama. Lammastest möödumise harjutust tegin igapäevaselt nii selles talus kui ka hiljem teistes kohtades elades.

Päevarutiin algas umbes kell kolm. Kiire koristus ja rohkem aega jalutamiseks. Sel ajal tuli vahel treener koos meiega. Siis läksime kogu karjaga aasale. Koos minu koeraga oli koeri kokku üheksa. Treeneri järelvalve all võisid kõik emased malamuudid rahus koos lahti olla. Treeneril olid omad süsteemid, kuidas vältida koerte kaklusi. Kolm malamuuti olid temast ees pool ja kaks taga pool ehk “stay back” käsu all. Seda käsku kasutan enda koertega siiamaani. Peale jalutuskäiku saatsime koerad käsuga “go to bed” enda aedikutesse. Kui mõni koer hellust tahtis, siis ronis ta pedestaalile nimega hugtable (kallistuslaud).

koerte treenimine

Vahel käisid treeneril koeraomanikud oma koertega eratrenne võtmas. Kuna ta elas pärapõrgus ja selleks, et tema trenni saada pidid inimesed ise kohale sõitma, siis tavaliselt olid tema klientideks inimesed, kes olid oma koertega viimases hädas. Oli koeri keda taheti magama panna, aga sooviti veel viimast korda midagi proovida. Oli neid, kes olid käinud mitmete biheivioristide juures ja polnud ikka abi saanud. Kliente sooviga, et treener aitaks koerale istu, lama, kõrval õpetada ma seal ei kohanud. Treening toimus kahel järjestikusel päeval. Mõlemal päeval lõuna ajal 2 tundi. Inimesed, kes konsultatsioonile tulid pidid ööbima kuskil lähedal hostelis. See oli päris kulukas ettevõtmine arvesse võttes, et treening maksis ka 300 raha. Treeneril oli seljataga 20 aastat koertega võistlemise kogemust. Ta oli tegelenud lambakoerte võistluse, sõnakuulekuse, agility, kelgukoerte võistluse ja saanud kõrgeid kohti näitustel. Ta oli oma kuulsuse auga välja teeninud. Nii palju kui ise pealt nägin tänasid kliendid teda taevani, sest nende koerad olid nende kahe päevaga täiesti teiseks muudetud.

Koerte treeningu osas oli ta minu jaoks väga inspireeriv inimene. Ta oli nagu Walesi Cesar Millan. Temas oli midagi üleinimlikku, millega ta suutis neid koeri selliselt mõjutada. Minu koer Bjorik hakkas ka teda palju varem kuulama ja austama kui mind. Üks asi on lugeda midagi internetis, aga täiesti teine asi on näha neid imesid enda silme all juhtumas. Mäletan kuidas treener ütles mulle kord, et siin saan ma midagi, mida ma ei saa ühestki raamatust ega videost. Siin saan ma tunde, tunde kuidas juhtida koera. Mõte sellest tegi mind rõõmsaks.

Päev päeva järel sain koertega paremaks. Alguses õppisin tundma päeva rutiine ja hiljem jäi aega analüüsida koerte käitumist ja seda mida treener enda koertega tegi. Ma polnud koerte teemas ka päris algaja, sest olin juba 11 aastasest saadik koertehull olnud. Iga päev kui treener rääkis või näitas midagi uut panin selle õhtul märkmikusse kirja. Mul oli plaanis temast nii palju tarkust välja väänata kui võimalik.

greenlanddog

Vabal ajal läksin enda koeraga ümbrust avastama. Väga kaugele sealt ei jõudnud kui tuli vastu autotee, mis tundus liiga ohtlik, et sealt edasi minna. Aasad olid kõik aedadega eraldatud tükk tükiti üksteise kõrval. Meie kodu aasa äärest paistis metsatuka moodi kogu. Otsustasin Bjorikuga sinna rännata. See tähendas umbes 4st aiast üle ronimist. Metsani jõudnud avastasin et metsal on aed ja traadid ümber ja üle ronida sealt rohkem polnud võimalik. Pealegi ei olnud see mingi päris mets vaid tundus istutatud küttematerjaliks. Pettunult läksime tagasi. Kodus küsisin treenerilt, et tahaks väga metsa minna. Treener vastas, et kuskil kaugemal on, aga sinna võime kunagi autoga minna. Pärast võtsin google mapsi lahti, et vaadata kohti kuhu saaksin ikkagi ise jalutada. Sain mini šoki. Polegi metsa. Ainult aasad, põllud ja väiksed võsad nende vahel.

Öörutiin koosnes väiksest pissitiirust käsuga “go for a wee”, väike koristus. Sel ajal lasti koerad ükshaaval aedikutest ilma rihmata välja. Iga koer teadis, et teeb häda ära ja läheb kohe tagasi aedikusse. Kui ilm oli vihmane ja border kollid said märjaks, siis pidi neid fööniga kuivatama. Süütasime küünlad ja andsime igale koerale närimispulga. Lõpetuseks võtsime paar peotäit krõbinaid ja viskasime need aasale rebastele söögiks. Kui ilm just udune polnud, siis oli seal väga ilus tähistaevas. Mäletan kuidas ükskord tähti vaadates nägin suurt vankrit ja ütlesin teistele, et see on “suur vanker”. Neile tegi nalja, et meil eesti keeles selline nimi on.

Koerad olid imelised. Tundsin ennast nendega jalutades nagu koerataltsutaja. Emane border kolli, kes oli enne treeneri juurde jõudmist väärkoheldud, oli üks väga eriline ja isemoodi koer. Ta oli nii inimesele andunud. Terve jalutuskäigu aja keksis ta mul jala kõrval ja vaatas ainiti otsa. Täitsa alguses ta ei usaldanud mind. Kui üritasin teda koos malamuutidega jalutama viia, siis ta jooksis poole tee peal koju tagasi. Tema oli selline koer kellele tehti palju järeleandmisi. Ta oli alati lahti ja sai ise valida kas tuleb või ei tule. Ta ei mänginud teiste koertega. Ta kas nuuskis kuskil ringi või oli inimese püksisääres. Teda võis nii palju hellitada kui sooviti. Ta oli kõige armsama iseloomuga koer keda olen elus kohanud. Noorem isane border kolli oli ulakas nooruke, kellega mängisin vahel aasal palli. Vana border kolli oli vana rahu ise. Selline tark ja iseteadlik. Tema võis ka koguaeg lahti olla. Kolm emast malamuuta olid kanged leedid. Üks oli nagu kaos. Väga häälekas ja ajas alailma midagi maha. Isane malamuut oli suhteliselt tallaalune. Ükskord tahtis treener ühele jooksuajaga emasele temaga kutsikaid teha, aga koer ei saanud lihtsalt hakkama. Lõpuks läks emane leedi tema peale väga ketta ja asi jäigi katki. Koerad ei kannata nõrka energiat. Eriti veel kelgukoerad. Bjorik oli palju muutunud. Ta sai kõigi koertega ilusti läbi. Isegi isastega. “Stay back” käsklus oli tal nii selge, et ta tegi seda isegi ilma rihmata. Saavutasin selle, millest olin kaua unistanud. Koera, kes kõnnib ilusti tirimata rihma otsas.

Peale kahte kuud igapäevaselt talus töötamist pidin edasi liikuma. Meie reis Bjorikuga sellega ei lõppenud, aga sellest mis edasi juhtus räägin kunagi teine kord. 

koeraga

20.01.2017 Cwmduad, Carmarthen, Wales

error