Intervjueerijaks oli Maiu Pošlina. Küsimustele vastas Nahe Koerte Akadeemia treener Mona.

Kui kaua läheb aega, et koer õpiks ära ühe konkreetse asja, näiteks käskluse “istu” ?

Koerad õpivad üldiselt kiiresti, aga ainult siis kui neil on enda nö. kasu sees. Õpetades kutsikat näiteks istuma võib ta istumise ja maiuse saamise seosest mõne korraga aru saada. Siiski ei saa öelda, et see talle selge on. Selgeks saab pidada käsklust, kui see tuleb koeral automaatselt. Selleks on vaja käsklust läbi harjutada paartuhat korda ja paljudes erinevates keskkondades.

Ei piisa sellest, et koer tunneb ära käsu sõna. Hea näide on olukord, kus mängu tuleb mõni segav faktor, näiteks teine koer ja koer ei tee käsust kuulmagi. Selle olukorraga saab paralleeli tuua näiteks lapsega kes vaatab multikat ja kelle ema palub tal toa ära koristada. Laps kuulis, mida ema palus teha, kuid ta siiski otsustab seda mitte teha, sest multika vaatamine oli antud hetkel tema jaoks premeerivam tegevus. Samamoodi ei täida ka koerad niisama heast peast omaniku korraldusi.

See, mida koerale käsu sooritamise eest antakse peab olema parem, kui see mida ärritile reageerimine (näiteks teine koer talle oma mänguga) pakuks. Tihti inimesed kurdavad, et nii head maiust pole olemas. Niisama hea maiuse peale ei tasugi lootma jääda. Maius tuleb heaks treenida ja selleks on palju erinevaid nippe.

Millist tõugu koera on kõige kergem õpetada ja miks ? 

Sellist tõugu, keda oleks üleüldiselt kõiges kõige kergem õpetada pole olemas, sest muidu ainult üks tõug maailmas eksisteerikski. On palju asju, mida saab koertele õpetada ja selleks ongi olemas erinevad tõud. Selleks, et leida endale sobilik tuleks põhjalikult erinevate koeratõugude ajalugu uurida. Mõnel koeratõul on “targa” tõu kuulsus näiteks puudel, saksa lambakoer, border kolli, kuldne retriiver, doberman, shetlandi lambakoer, papillon. Kuna aga ka ühe pesakonna kutsikad võivad kõik üksteisest trastiliselt erineda, siis isegi hoolikalt tõugu valides, võib inimene siiski saada ebasoovitud üllatuse osaliseks.

Mina isiklikult usun, et loomuomaselt targad koerad pole hoopiski mitte lihtsasti treenitavad. Tarkuse asemel soovitaksin otsida hoopis iseloomuomadust nagu koostöötahe inimesega, kui on soov saada kuulekas perekoer.

Millist tõugu koera kõige raskem õpetada ja miks ?

Koeratõud kellesse pole aretatud erilist koostöötahet inimesega. Mõned valvekoeratõud, karjavalvajad tõud, kelgukoerad, jaapani tõud, mitmed jahikoeratõud. Tõud, kes on ajaloos koerakarjades elanud. Iseseisvus on treenitavuse vastand.

Kui koerale treenides anda peale igat head sooritust maiust, siis kas seda peab andma koera elu lõpuni ?

Peale igat head sooritust ei pea maiust andma, vaid ütlema käitumise jätkamist soosiva sõna näiteks “tubli”. Koera kes on juba mitme erineva käsuga tuttav saab premeerida ka mitme käskluse hea soorituse järel või ülesande lõpus. Treeningperioodi jooksul tuleb koera pidevalt motiveerida. Aktiivne treeningperiood võib kesta koera puhul keda on 2-3 kuu vanusest saadik treenitud 1,5-2 aastaseks saamiseni. Mõnda koera motiveerib mäng, mõnda suusõnaline kiitus ja näiteks pai, aga mõnda koera ei motiveeri eriti mitte miski peale toidu.

Mina, kes ma kasvatan kelgukoeri, kannan jalutades põhimõtteliselt koguaeg maiuseid kaasas. Suuremat kogust kannan kaasas, kui õpetan midagi uut või otsustangi osa jalutuskäigust pühendada treeningule. Minu jaoks on see muutunud nii normaalseks, et ma ei oskagi enam mõelda, et võiks kuidagi teisiti. Koer teenib oma päeva toidukorra käsklusi täites välja ja on näha, et ta on seda tehes enda üle uhke ja rõõmus.

Mõned koduse kasvatusega seotud oskused ja näiteks tirimata rihmas käimine on asjad, mida ma eraldi ei premeeri (või kui siis ainult sõnaliselt). Tegevused mille ajal mul ei ole nimelt ühtegi maiust kaasas on siis kui koer on ratta või kelgu ees, vahel ka canicrossi tehes. Seda selleks, et koera tähelepanu oleks jooksmisel, mitte minu poole vaatamisel.

Mida antakse koerale maiusena ? On see mingi spetsiaalne toode poest?

Tavaliselt meeldivad koertele kõige rohkem mitte koeramaiused vaid inimese toit (nt juust, vorst, kotlet). Nendega ei tohi aga liialdada. Mina soovitan enda klientidele, et tava toidukorrana anda alati tavalisi krõbinaid või konservi ja ainult treeningul nö. parema väärtusega maiust nagu nt viineri tükke. Kui koerale tava toidukorrana kanafileed anda ja treeningul kasutada mõttetut kuivikut koera maiust, siis vaevalt et koer sellest väga motiveeritud on. Ise olen avastanud Primadog-i koeravorstid, mis on väikese kalorsusega ja saab lõigata mõnusad suured kuubikud ilma, et peaks kartma, et on liiga soolane või koeral saab kõht liiga ruttu täis.

Kuidas panna koera ennast kuulama, kui ta tahab tegeleda kümne muu asjaga ega huvitu, mida treener talle seletab ?

Ega seletamisega kaugele ei jõuagi, sest koerad ei räägi inimeste keelt. Neile tuleb näidata, mis on õige ja mis on vale. Heade asjadega suunata õige käitumise poole. Ehk siis punkt number üks, mis peab enne treeningut täidetud olema on leida asjad, mis koera motiveerivad ja talle väga meeldivad.

Milliseid õnnetusi on tekkinud treenimise ajal? (näiteks koer on järsku läinud agressiivseks ja ei allu või muud sellist) 

Sellist olukorda, kus koer oleks väga ootamatult järsku agressiivseks läinud pole ette tulnud. Tavaliselt näitavad koerad palju kehakeele märke, enne kui ründavad. Tavaliselt on mul koera taust ette teada ja tema probleemid ning ma ei vii sellist koera piiri peale, kellel on kalduvus inimagressioonile. Ma olen oma töö jooksul 2 korda eratreeningul säärest hammustada saanud. Tegu oli väikeste koertega niiet polnud midagi eriti tõsist. Korraks oli hullult valus ja kuu aega sinikas ainult, haha. Mõlemal korral tahtis koer teist koera näksata ja polnud minu vastu suunatud. Siit ka õppetund, et ei tasu ennast koerte vahele sättida.

Peale kõrvalkõnni eratundi mõne suurema koeraga on päris tavaline, et järgmine päev käelihased valutavad. Vahel minult küsitaks jõusaalis käimise kohta ja ma tavaliselt siis vastangi, et käin selleks, et oleks koeri kergem taltsutada. Koertega tegeledes on vaja teatavat füüsilist tugevust, aga veelgi rohkem vaimujõudu.

Kelgukoerte turismitalus töötades tuli tihti ette õnnetusi, kus koerad ei teinud midagi tahtlikult, aga lihtsalt palju suuri koeri, rihmad, traksid, kiirus ja polnud palju vaja, et kuidagi viga saada.

Seda et koer ei allu tuleb koguaeg ette, sest tavaliselt selle pärast minu juurde trenni jõutaksegi.

Kui kaua te olete koertega tegelenud?

Raske on ühtset vastust anda, sest minu tegelemise viisid on olnud ajas erinevad.
10-11 aastaselt käisin varjupaiga koertega tegelemas.
12 aastaselt sai minust koeraomanik ja hakkasin treenimist iseseisvalt raamatutest ja internetist õppima
13 aastaselt hakkasin kelgukoerte turismitalus abis käima
Peale keskkooli lõppu hakkasid asjad väga kiiresti arenema:
19 aastaselt olin välismaal ühe treeneri õpipoiss ja vabatahtlik koertehotellis
20 aastaselt õppisin koerakasvatajaks ja kasvatasin üles enda esimese pesakonna
21 aastaselt ehk 2018 juulis regasin ettevõtte ja hakkasin avalikult koerte individuaaltreeningut pakkuma. Hiljem lisandusid rühmatrennid ja teised teenused.

Siit tuletaksin, et hobikorras tegelesin koertega 10 aastat ja professionaalselt täiskohaga koertetreenerina 2,5 aastat, mille jooksul olen kokku puutunud ligi 400 koeraga.

Kus saab õppida koerte treenimist ja kaua sellist ametit õpib ?

Kõrgharidust selles valdkonnas saada pole võimalik. Suurem osa õpivad iseseisvalt: internetist, koolitustel, kursustel, vabatahtlikuna kennelis, koeraga rühmatrennides käies jne.. Eestis on minu meelest koerte treeningu valdkond veel väga arenemisjärgus.

Üheks minu iidoliks oli ja jääb Cesar Millan. Kuuldes seda tahaks mõned mind kindlasti tuleriidale heita, aga mul ükskõik. Ma ei ütleks, et ma kasutan tema võtteid. Ma pole selliste erivõimetega kahjuks. Kasutan üldiselt tunduvalt lihtsamaid ja ohutumaid ehk pehmeid koolitusviise. Veel jälgin ma näiteks järgnevaid channeleid: Nate Schoemer, McCann Dogs, Stonnie Dennis, Kikopup, Doggy Dan, Martin McKenna. Maailmakuulsad Zak George ja Victoria Stilwell pole eriti minu maitse.

Millised iseloomuomadused peavad olema koertetreeneril? 

Hea koertetreeneri tugevusteks peaksid kindlasti olema kannatlikkus, järjepidevus ja suutlikkus säilitada rahu. Vahel peab oskama olla ka väga mänguline ja rõõmus, et koera motiveerida. Koeratreener peaks oskama hästi oma emotsioone kontrollida ja kasutada neid vastavalt vajadusele. Kindlasti ei tohiks olla tuim tükk, tige või närviline. Ärev ja liiga emotsionaalne treener ei ole minu meelest suuteline ennast koerale kehtestama.

Enesekindel rangus tuleb ka kasuks. Reaalsetest teadmistest tulenev enesekindlus tekib ainult enda elukogemusest ja seda kuskilt raamatust või videost õppides ei teki. Seepärast on oluline, et inimene kes tahab koertetreeneriks saada oleks ise ka koeraomanik olnud.

Peab olema ka väga hea suhtleja, sest koertetreeneri töö pole seotud ainult koertega. Tegelikult on suurem osa tööst hoopis suhtlus inimestega. Kes soovib tegeleda koertega seepärast, et inimesed ei meeldi, siis pole see töö nende jaoks. Sellisel juhul võib kaaluda näiteks koertehotellis, kelgukoerte talus või koerte kennelis töötamist.

Kui palju maksab koertekoolis käimine ?

Pole olemas ka mingit keskmist hinda, mis treeningtund või kursus maksab. Kõik oleneb treenerist või koolist ja sellest mida pakutakse. Teenusena võib see jääda samasse hinnaklassi, kui näiteks täiskasvanute spordi rühmatreeningud. Samas on turgu vaadates hinnad ikka väga seinast seina. Individuaaltreening on keskmiselt kolm kuni viis korda kallim koerte grupitrennidest. Käitumisprobleeme grupitrennides üldiselt ei lahendata ja sellisel juhul on parem valik eratreening .Koerte individuaaltreening – kellele ja miks?

Kui esmane kutsikaomanik otsib oma elu esimest koertekooli, siis soovitan valida pigem kursuse, koolituse või paketi, kui üksiku tunni kaupa rühmatrenni. Minu meelest sobivad üksikud tunnid edasijõudnutele, kes on juba baasteadmised ja -oskused omandanud. Head vundamenti pole võimalik lünklikult omandada ja seal on vaja programmi, distsipliini ja õiget õppimise järjekorda. Kuidas valida koeratreenerit või koertekooli?

Kas koerte treenimisel peab olema ka kogu aeg koeraomanik kohapeal või võib omanik tuua ainult oma neljajalgse sõbra trenni ja tulla talle hiljem järele ?

Tean, et välismaal näiteks Ameerikas on see üsna populaarne, et viid oma koera teistele treenida. Pole kuulnud, et Eestis sellist kooli oleks. Minu meelest on see raha raiskamine ja suhteliselt kasutu. See pole ju üldse jätkusuutlik, kui koeratreener treenib koera ära ja siis viiakse koer tagasi oma koju, kus keegi ei tea treenimisest midagi. Ega koer pole robot, kelle sa lased kellelgi ära programmeerida ja siis vajutad nuppu ja ta täidab käske. Nagu ma eelnevalt juba rääkisin, et üks väga tähtis komponent koera treenimise juures on motivatsioon. Kui koeratreener õpetas koera temaga näiteks mängides ja vorsti andes istuma ja pärast proovib pererahvas koera istuma saada teda mitte millegagi motiveerides, siis kuidas see peaks töötama. Soovitan tungivalt võtta koeratreenimisest 100% ise osa. Kuna koerad õpivad 24/7, siis on väga tähtis, et koeraomanik teaks vähemalt baasteadmisi ja põhilisi viise kuidas vigu vältida.

Millal on selline viis põhjendatud on näiteks, kui treenitakse välja koer mingiks kindlaks tööks näiteks politseikoeraks, kaitse ja ründekoeraks, jahikoeraks. Kuid siiski peab koerajuht, kes hiljem koera valdab põhimõtteliselt kõik selle ikkagi ka ise ära õppima. Olen ise mõelnud rehabilitatsiooni keskuse peale. Sinna toodaks küll koer treeneritele treenida, aga paralleelselt sellega läbib ka koera pere koolituse. Lihtsalt praktilist osa teeb treener veidi rohkem ette ära. See on mul ainult mõttelend ja pole seda veel katsetada saanud, niiet ei saa ka öelda, kui edukas see viis tegelikult oleks.

Mis on selles töös rutiinset ?

Kindlasti on koerte treenimine paljude teiste töödega võrreldes väga vähe rutiinne. Paljud põhiprobleemid vahel ikka korduvad ja baasteadmised ning treeningtehnikad on siiski suhteliselt ühed ja samad kõikide koerte peal, aga koerad ja inimesed on nii erinevad. Mulle, kes ma ei kannata rutiini, sobib see imehästi. Ma armastan väljakutseid ja teha asju kus tulemused on käega katsutavad või silmaga näha. Mulle tundub, et see on ka üks töö, kus saab kõige rohkem kiita ja positiivset tagasisidet. Muidugi ainult sel juhul kui klient teenusega rahul on. Kui ikka mingit jama toota, siis võib ka väga suure kriitika ohvriks sattuda. Seda pole mul veel õnneks ette tulnud. Üldse mulle tundub, et sarnane tõmbab sarnast ja mul on seda õnne antud ainult toredate inimestega töötada.

Kuidas saate tööst vaheldust, kas näiteks peate mõnda teist kodulooma ?

Kuna mul endal on ka palju koeri, siis täielikku vaheldust koertest saan ma ainult reisile minnes. Sedagi olen teinud tihti koos oma koertega. Igapäevaelus on mul veel hästi palju teisi huvialasid ja hobisid. On perioode, kus kõik muu peale koeratöö ja ettevõtte on täiesti tahaplaanile jäänud.  Loodan siiski, et arenen ja suudan luua süsteemi, kuidas kõik endale meeldivad asjad oma ellu ära mahutada.

Kui teha seda tööd siis kas tuleb majanduslikult toime või peab olema ka mingi kõrval töö?

Tean et paljudel treeneritel on kõrvaltöö või õigemini treenimine ongi ainult poole või veeradkohaga töö. Minu siht oli algusest peale, et tahan tegeleda ainult koertega. Olla koguaeg selles teemas sees, sest siis ma saan pakkuda kvaliteeti ja olla täielikult pühendunud. Alguses oli mul teine töö ka, aga siis kasvas kõik üle pea ja ma põhimõtteliselt muud ei teinudki kui ainult töötasin. Kasvatades üles oma teist pesakonda võtsin tööl tuurid maha. See periood andis mulle jugust ka vahel klientidele ei öelda ja sellest ajast alates ma enam väga hullu ei ole pannud. Läbipõlemise tunne on ka hetkel minevik.

Minu töö ei ole ainult koerte treenimine vaid ka kõik muu ettevõttega seonduv, mida on proportsionaalselt sama palju kui isegi mitte rohkem kui kontaktset tööd klientidega. Keskkoolis võtsin valikaineteks majanduse ja ettevõtluse ning tegin õpilasfirma. Ma olen lapsest saadik korralik ideede generaator olnud, niiet soov saada ettevõtjaks oli selle loomulik jätk.

Miks otsustasite just sellist ametit pidada?

Mina ei otsustanudki. Elu otsustas minu eest. Teadsin väga varakult, et tahan koertega seotud tööd. Sain ka teisi valdkondi proovida nagu näiteks kelgukoerte turism, koerahoid, koerte hotellindus, koerte kasvatamine/aretamine. Koerte treenimine köitis mind aga kõige rohkem. Üks põhimõte, mis mind inspireeris oli: “Vali töö, mida sa armastad, ja sa ei pea elus päevagi töötama (Confucius)”. Kõige tähtsam vara meie elus on aeg ja kuna töö on väga suur osa meie elust, siis olgu see seda aega väärt.

Millised on peamised mured või põhjused, miks tuuakse koerad trenni ?

Rihmast tirimine, haukumine, ärevus, ebakindel koer, üldine sõnakuulelikkus või soovitakse kutsikat algusest peale õigesti kasvatada.

Kui oluline on see, et näiteks söödan koerale kodus enne trenni kõhu täis või ei tohiks pigem või ei ole vahet ? 

Koer võiks olla enne trenni võimalikult näljane. Ehk siis võib jätta ära trennile eelneva söögikorra. Kui koer on väga söögimotiveeritud, siis pole nii tähtis.

Mis vanuseni on koeri võimalik õpetada ? Öeldakse, et vanale koerale enam uusi kombeid ei õpeta, kas see on ikka nii ? 

Koerad nagu ka inimesed õpivad terve elu. Muidugi mida varem seda parem ja lihtsam. Ideaalis kohe kui kutsikas koju tuuakse ehk 2 kuuse kutsikaga võiks alustada käitumistreeninguga. Ma ütleks, et probleeme on võimalik vanal koeral leevendada. Seda, et probleem täielikult ära kaoks ei saa kunagi garanteerida, kuigi vahel juhtub imesid.

Kas on ka selliseid koera tõuge, keda on väga raske kodus õpetada ja peab kindlast trenni tulema ? 

On tõuge, kellel on kalduvus inim- või koera agressioonile. Selliseid tõuge on vajalik õigesti sotsialiseerida. Otseselt tõuge, keda ei saa kodus õpetada pole. Siiski ma soovitaksin koeraomanikul, kes on algaja, koertekooli minna. Tänapäeval on internet, kust võib kõike õppida, aga seal on ka väga palju vastuolulisi õpetusi. Nagu võibolla igaüks ei hakka autot parandama ja viib auto parandusse, kus töötavad oma ala spetsialistid, siis koertega on ju tegelikult samamoodi. Muidugi võib ise üritada, aga siis võib juhtuda, et enne läheb mitu koera aia taha enne kui lõpuks saavutatakse see mida sooviti. Minul juhtus nii. Seda küll põhiliselt seetõttu, et mul ei olnud võimalust koertekooli minna. Oleks olnud mõni sobilik, siis oleksin kindlasti läinud. Kui ma 3 aastat Tallinnas elasin, siis käisin küll seitsmes erinevas trennis ja oleks käinud veelgi, kui poleks uuesti ära kolinud. Arvan, et koerte treenimise valdkond on pidevalt muutuv ja arenev, ning ainus viis vee peale jääda on ennast pidevalt täiendades ja juurde õppides. Kui arvatakse, et teatakse kõike, siis ollakse juba kaotanud.