Meist 2019-11-12T15:56:20+02:00

Minust kui treenerist

Olen koertega lähemalt kokku puutunud alates 2008. aastast, mil alustasin koerte varjupaigas vabatahtlikult abistamas käimist. Aasta hiljem sai minust koeraomanik ja 2011. aastal hakkasin kelgukoerte turismitalus kenneliabiliseks.

2016. aasta talvel olin Walesi ühe tuntuima koeratreeneri, Terry Bogue (Celticwolf Alaskan Malamute Training and Rehab), juures õpipoiss. Hiljem ka Inglismaal ühe oma tõu parima koerakasvataja ja koerahotelli omaniku, Sharon Pinkerton-i (kennel Bareve), juures abiline.
2017. aasta sügisel kasvatasin üles enda esimese tõukoera pesakonna ja läbisin koolituse, et saada ametlikult koerakasvatajaks. 2018. aastal tegin enda ettevõtte ja samal aastal alustasin koerte individuaaltreeningu pakkumisega. 2019. aastal avasin esimesed baaskoolituse rühmatrennid.

Olen osa võtnud erinevatest noorteprojektidest ning käinud erinevatel koolitustel ja loengutel nagu näiteks :  koeramassaaž algajad ja edasijõudnud, “dog management”, koerakasvataja koolitus, “Uued aspektid koerte probleemkäitumises”, “Sõnakuulelik koer”,  “Introduction to Being a Dog Trainer Certification”, “Kutsikaiga: Mäng. Suhted. Algkoolitus. Eesmärgid”, “Spordile suunatud kuulekus”, “Koera juhtimine raskes olukorras”, “Dog calming code”, ökoturism, turundus, ettevõtlus jt.

Usun, et spetsialistiks saab vaid elukestvalt õppides ja läbi enda pideva kurssi viimise ja arendamisega. Seetõttu plaanin jätkuvalt igast arenguvõimalusest kinni haarata ja võtta osa nii paljudest koeri puudutavatest koolitustest kui võimalik. Minu suurimaks inspiratsiooniks sel teel on minu enda koerad, keda on mul hetkel neli.

Minu koerapere


Segavereline Dora-Ge (04.12.2008)


Grööni koer Skylinedog Khaos (11.06.2013)


Black Bear Trpytivy Snih (13.10.2015)


Nahemira AmonRa (27.08.2017)

Minu lugu

Olen sündinud Võrumaal. Sealsete metsade ja aasade vahel möödus minu seikluslik lapsepõlv. Olen olnud suur loomasõber sellest ajast saadik kui mäletan. Väiksena võis mind tihti leida kuskil loomadega tegelemas. Mängisin küla peal koertega, paitasin võõraid hobuseid, vaatlesin putukate elu ja päästsin aukukukkunud konnasid ja hiiri. Meie peres on alati kassid olnud. Suurem osa olid ise tulnud ja jäänud. Ühe kassipoja leidsime rabast, ning kõige viimase kassi võtsime varjupaigast.

Vahepeal olin salaja endale veel liivahiired soetanud. Üritasin nendega legodest ja klotsidest tehtud rajal agility-t harrastada. Pärast liivahiiri oli mul ka üks imetore rott, Volturis von Volbert, kellele “kuulekust” õpetasin. Kutse peale tulemine ja mööda jalga õlale ronimine oli tal hästi käpas. Peale tema kurba lahkumist otsustasin, et ei võta endale enam kunagi ühtegi looma, kelle eluiga nii lühike on.

Mind ümbritsesid küll kassid ja pisiloomad, kuid siiski tundsin, et midagi on puudu. Igatsesin väga koerte lähedust. Miks just koerad? Ma ei mäleta täpset hetke, millal see huvi tekkis, kuid arvan, et see võis juhtuda peale esimest kokkupuudet koertega ehk juba päris varajases eas.

Käisime perega igal suvel telkimas ja matkamas. Mäletan kuidas külastasime ühte laagrikohta mitu aastat järjest, ning iga kord liitus meiega üks suur musta värvi koer. Võimalik, et ta oli pärit lähedalasuvast külast. Mäletan, et ta jäi meiega koguni mitmeks päevaks. Koos koeraga lõkke ääres istumine, magama minemine teadmisega, et keegi valvab väljas, matkamine looma seltskonnas – võimalik, et need olid esimesed tundmused, mis süütasid minus tugeva huvi koerte vastu.

Üheteist aastaselt sain esmakordselt koeraomanikuks ( pikemalt saab lugeda siit : Kuidas see kõik algas ehk minu koeraomaniku lugu ). 
Läbielamised koos segaverelise Doraga kannustasid mind asjaga süvitsi minema. Temast inspireerituna hakkasin koerte psühholoogiast huvituma, mida siis omal käel uurima asusin.

Veidi aja pärast avastasin end juba kelgukoerte maailmast, ning olin neist lummatud. Taasleidsin selle sama tunde, mida kogesin lapsena selle musta hulkuva koeraga matkates – koostöö. Neil töökoertel tundus olevat mingi siht, elumõte. See oli vist see, mis mind nende juures esimest korda ära võlus.

Peale keskkooli lõpetamist teadsin raudkindlalt, et kõik mida ma teha tahan on koertega tegeleda. Tundsin, et raamatutest, internetist ja Eesti õppimisvõimalustest jäi väheks ning hakkasin uurima välismaiseid kelgukoeraparke ja koeratreenereid. Leidsin ühe Rootsi kelgukoerte turismitalu, kuhu plaanisin suve lõpus sõita. Elu läks aga teisiti. Suutsin vahepeal endale Slovakkiast ühe isase grööni koera soetada ja leidsin veel parema diili. Kolme kuu pärast sõitsime koos uue elukaga hoopis Walesi kõnnumaale. Elasime ja õppisime paar kuud ühe Walesi kuulsaima koeratreeneri juures. Peale mida suundusime Suurbritannia teise otsa ja veetsime kuu ühe koerakasvataja ja koertehotelli omaniku juures. (Meie Suurbritannia reisist pikemalt tulevases artiklis siin.)

Väljamaalt naasnuna seedisin reisi ja saadud teadmisi. Katsetasin kõike ka enda koerte peal. Samal aastal kasvatasin üles enda esimese pesakonna ja läbisin EKL kasvatajakoolituse. Talvel tegelesin kelgukoerteturismiga ühes tuttavas turismitalus, ning tegin kelgutrenni enda kahe täiskasvanud gröönuga. Kui eesti keelega uuesti ära harjusin siis käisin ka paaris muuseumis ja koolis koerte kohta jutlustamas.

Nagu öeldakse, et tee tööd, mida sa teeksid isegi siis kui sa selle eest tasu ei saaks. Koerte treenimine ja koertest rääkimine on see asi, mida ma teeks ja olen ka senimaani teinud ilma erilist tasu saamata. Kuid see tähendab, et pean oma hingelähedase “koerahobi” kõrvalt teist tööd tegema, mis võtab palju energiat, aega ja kaugendab mind oma koertest. Eelistaksin seda aega pühendada töösse, mida armastan.