Minu suurim unistus väikesest peale oli saada endale oma koer. Unistus täitus kui olin 12 aastane. Minu esimeseks koeraks sai segavereline Dora-Ge.
Ma proovisin temaga igasugu erinevaid asju. Tegime kodus agility elemente, ning metsas ajasime jälge. Talvel tegime suusatajavedu ja muud ajal jalgrattavedu. Väikse kelgu vedamise vastu tal huvi puudus. Dora õppis kiiresti ja oli suhteliselt lihtne treenida. Üks asi jäi aga kättesaamatuks ja selleks oli näitustel käimine. Nüüd tagantjärgi mõeldes pole näituse olemus just teab mis erilist, aga tol hetkel tundus see midagi nii ägedat , et sellest sai lausa kinnisidee.
Doraga on mul meeletult palju läbielamisi. Kujutluses oli koerapidamine lihtne ja lilleline, aga tegelikkus oli teistsugune. Dora tiinekaajal tekkisid käitumisprobleemid. Isegi niivõrd suured, et ma tundsin, et ei saa enam oma koeraga ise hakkama.
Tegelikult olid need probleemid ühed kõige tänuväärsemad õppetunnid minu elus. Tänu sellele raskele olukorrale hakkasin ma uurima koerte psühholoogiat. Lugesin raamatuid, artikleid ning vaatasin videoid. Eesti keelsest kirjandusest jäi väheks- õigupoolest ongi eesti keeles vähe raamatuid, mis räägiksid koerapidamisest süvitsi.
“Kõik sisseharjunud reaktsioonid saab välja harjutada”. Jan Fennelli raamat “Koerakuulaja” oli üheks esimeseks raamatuks, mis avas minu simad. Nüüdseks ma enam kõigega sellest raamatust ei nõustuks. Arvan, et ei ole ühte ainuõiget treenimisviisi, on lihtsalt viisid mis töötavad konkreetsete koerte peal. Koerad on mitmekülgsed ja ainulaadsed nagu inimesedki. Kõiki koeri ei saa ühe puuga lüüa. Kuid sel ajal oli see raamat minu elupäästja, õigemini Dora elupäästja. Dora vabanes agressiivsusest inimeste ja koerte suhtes, ning lakkas jalutuskäikudel võõraste peale haukumast ja rihmas tirimast.
Dorast veel nii palju, et nüüdseks on järgi jäänud vaid mõned “vead”. Nendega ei pea ma vajalikuks midagi ette võtta, sest et need on minu meelest tema iseloomuomadused. (Koer pole robot vaid isiksus. Jahikoerad on mõeldud jahil käimiseks; valve koerad valvamiseks. Tänapäeval, aga nõutakse igalt koeralt, nagu ka inimeselt, et ta peab olema kõiges hea, normidesse mahtuma. Olema üks multikulti segu. Koerad on eraldatud oma loomulikust elukeskkonnast ja vähe sellest peavad nad suutma järgida kõiki seadusi mis ühiskonnas kehtivad. Pole ime, et maailm on täis käitumisprobleemidega koeri, kui probleemiks loetakse ka koerale tõuomast käitumist.).
Minu esimene näitusekogemus oli 2010 augustis. Olin händler kennel Skylinedog grööni koerale. Käisin selles kennelis kuni 2013 aastani abis enne kui endale päris oma grööni koera sain. See oli minu jaoks teise suurima unistuse täitumine. Kennelis oli minu lemmikuks koeraks pruunlanna Esme. Kui 2013 aastal 11. juunil uus pesakond sündis leidsin sealt endale väikse hingesugulase, välimuselt Esmele sarnase, Khaose. See nimi lihtsalt tuli. Kuna tegemist oli K-pesakonnaga siis ma pakkusin selle nime välja. Siis ma veel ei teadud, et temast saab minu järgmine koer.
Khaos on minu järgmine kannatus, ning armastus. Järgmine elu proovikivi. Teadsin algusest peale, et grööni koer on üks kõige raskemini kasvatatavaid koeratõuge. Kuna kutsikaiga on määrava tähtsusega, et kui siis peaks midagi valesti minema on seda hiljem raske parandada. Seega ei jätnud ma midagi juhuse hooleks, vaid planeerisin iga liigutust ette esimesest päevast saadik.
Enne kui jõudsin midagi alustada oli juba väike probleem. Nimelt, selles, et ta oli arg kutsikas. Pesakonna kõige väiksem. Kuigi igal pool kirjutatakse, et koera valides tuleb alati valida kuldne keskmine siis mul polnud valikuvarianti. Sellest ajast peale kui ma teda esimest korda nägin tundsin ma erilist sidet, nagu Esmega. Ma ei saanud seda sidet ignoreerida. Nii lihtsalt pidi minema, et just temast sai minu esimene grööni koer.
Tema argus mind ei heidutanud. Ta oli lihtsalt igast teisest küljest nii perfektne. Vaikne, tagasihoidlik ja heasüdamlik. Ta oli ka väga tark. Kõrvalkõnni õppimine oli kõige raskem osa. Seda ongi keeruline õpetada kui koer peab ükshetk täiest jõust kelku vedama, ning teine hetk lõdva rihmaga kõrval kõndima.
Kuna mul oli kindel siht Khaosega näitusele jõuda siis pidin argusest lahti saama. Proovisin teda võimalikult paljudesse kohtadesse kaasa võtta, ning käisin ka koertekoolis. Koertekool tegi tol hetkel vist rohkem kahju kui kasu, sest et sealne treenimine käis karistusmeetode kasutades, mis minu niigi arglikule koerale liiast oli. Teisi koeri ta ei kartnud, ainult võõraid inimesi- lapsi ja pigem mehi. Grööni koerad on väga ettearvamatud. Nagu öeldakse, on neil supermälu. Siis ei tea kunagi, mis neilt sealt ajusopist võib ükskord välja tulla ja kuidas ta siis mingis olukorras reageerida võib. Nii juhtuski, et kui ma läksin näitusele siis ühel päeval sai Junior SERTi ja teisel päeval EVH (ei või hinnata). Kui olin kokku neljal näitusel käinud nägin seost. Kui oli naissoost hindaja siis läks hästi, ning kui oli mees läks vastupidiselt.
Tänaseks päevaks on tema hirm vähenenud, järgi on jäänud vaid ebakindlus võõraste suhtes. Näitustele ma temaga enam eriti ei pürgi, sest et minu meelest on see koerale ikkagi väga stressirohke ja ebaloomulik koht. Kui koerale ei meeldi, siis miks peaksin teda selleks sundima. On koeri kellele meeldib eputada, ning ennast näidata. Khaosele sobib rohkem kelgukoerasport, milleks ta ka loodud on. Seda teeb ta suurima hea meelega. Ja minul kui “lapsevanemal” on seda suur rõõm kõrvalt vaadata.
Veel olen täheldanud, et ta on inimeste suhtes väga valiv. On inimesi keda ta näeb esimest korda ja tervitab nagu perekonnaliikmeid, ning on inimesi keda ta näeb tihti, aga ei võta omaks. Mina ei näe selles probleemi, pigem tuleb see isegi kasuks. Näiteks kui me käime rattaga matkamas siis ta ei lähe kunagi võõraid inimesi uudistama või segama.
Olen jõudnud punkti kus ma võin enda mõlema koeraga rahul olla. Muidugi väikeseid probleeme tuleb ette, aga nii see elu käibki. Võta see mis on meeldiv ja jäta see mis mitte.
21.03.2015
