//Teekond koertetreeneriks saamiseni

Teekond koertetreeneriks saamiseni

2020-03-04T21:56:55+03:00 3 august , 2018|

.
Olen sündinud Võrumaal. Sealsete metsade ja aasade vahel möödus minu seikluslik lapsepõlv. Olen olnud suur loomasõber sellest ajast saadik kui mäletan. Väiksena võis mind tihti leida kuskil loomadega tegelemas. Mängisin küla peal koertega, paitasin võõraid hobuseid, vaatlesin putukate elu ja päästsin aukukukkunud konnasid ja hiiri. Meie peres on alati kassid olnud. Suurem osa olid ise tulnud ja jäänud. Ühe kassipoja leidsime rabast, ning kõige viimase kassi võtsime varjupaigast.

Vahepeal olin salaja endale veel liivahiired soetanud. Üritasin nendega legodest ja klotsidest tehtud rajal agility-t harrastada. Pärast liivahiiri oli mul ka üks imetore rott, Volturis von Volbert, kellele “kuulekust” õpetasin. Kutse peale tulemine ja mööda jalga õlale ronimine oli tal hästi käpas. Peale tema kurba lahkumist otsustasin, et ei võta endale enam kunagi ühtegi looma, kelle eluiga nii lühike on.

Mind ümbritsesid küll kassid ja pisiloomad, kuid siiski tundsin, et midagi on puudu. Igatsesin väga koerte lähedust. Miks just koerad? Ma ei mäleta täpset hetke, millal see huvi tekkis, kuid arvan, et see võis juhtuda peale esimest kokkupuudet koertega ehk juba päris varajases eas.

Käisime perega igal suvel telkimas ja matkamas. Mäletan kuidas külastasime ühte laagrikohta mitu aastat järjest, ning iga kord liitus meiega üks suur musta värvi koer. Võimalik, et ta oli pärit lähedalasuvast külast. Mäletan, et ta jäi meiega koguni mitmeks päevaks. Koos koeraga lõkke ääres istumine, magama minemine teadmisega, et keegi valvab väljas, matkamine looma seltskonnas – võimalik, et need olid esimesed tundmused, mis süütasid minus tugeva huvi koerte vastu.

Üheteist aastaselt sain esmakordselt koeraomanikuks ( pikemalt saab lugeda siit : Kuidas see kõik algas ehk minu koeraomaniku lugu ). 
Läbielamised koos segaverelise Doraga kannustasid mind asjaga süvitsi minema. Temast inspireerituna hakkasin koerte psühholoogiast huvituma, mida siis omal käel uurima asusin.

Veidi aja pärast avastasin end juba kelgukoerte maailmast, ning olin neist lummatud. Taasleidsin selle sama tunde, mida kogesin lapsena selle musta hulkuva koeraga matkates – koostöö. Neil töökoertel tundus olevat mingi siht, elumõte. See oli vist see, mis mind nende juures esimest korda ära võlus.

Peale keskkooli lõpetamist teadsin raudkindlalt, et kõik mida ma teha tahan on koertega tegeleda. Tundsin, et raamatutest, internetist ja Eesti õppimisvõimalustest jäi väheks ning hakkasin uurima välismaiseid kelgukoeraparke ja koeratreenereid. Leidsin ühe Rootsi kelgukoerte turismitalu, kuhu plaanisin suve lõpus sõita. Elu läks aga teisiti. Suutsin vahepeal endale Slovakkiast ühe isase grööni koera soetada ja leidsin veel parema diili. Kolme kuu pärast sõitsime koos uue elukaga hoopis Walesi kõnnumaale. Elasime ja õppisime paar kuud ühe Walesi kuulsaima koeratreeneri juures. Peale mida suundusime Suurbritannia teise otsa ja veetsime kuu ühe koerakasvataja ja koertehotelli omaniku juures. (Meie Suurbritannia reisist pikemalt siin)

Väljamaalt naasnuna seedisin reisi ja saadud teadmisi. Katsetasin kõike ka enda koerte peal. Samal aastal kasvatasin üles enda esimese pesakonna ja läbisin EKL kasvatajakoolituse. Talvel tegelesin kelgukoerteturismiga ühes tuttavas turismitalus, ning tegin kelgutrenni enda kahe täiskasvanud gröönuga. Kui Eesti eluga uuesti ära harjusin, siis käisin ka paaris muuseumis ja koolis koerte kohta rääkimas.

Nagu öeldakse, et tee tööd, mida sa teeksid isegi siis kui sa selle eest tasu ei saaks. Koerte treenimine ja koertest rääkimine on see asi, mida ma teeks ja olen ka senimaani teinud ilma erilist tasu saamata. Kuid see tähendab, et pean oma hingelähedase “koerahobi” kõrvalt teist tööd tegema, mis võtab palju energiat, aega ja kaugendab mind oma koertest. Eelistaksin seda aega pühendada töösse, mida armastan.

error