//Grööni koer – väsimatu ja haruldane kelgukoer

Grööni koer – väsimatu ja haruldane kelgukoer

2018-09-11T23:19:33+02:00 1 juuli , 2018|

Tõu pärinemisest

Grööni koer on haruldane ja vähelevinud koeratõug, mis pärineb Siberi, Alaska ja Kanada põhja regioonidest ja Gröönimaalt. See tõugu on kutsutud mitmete nimedega nagu näiteks eskimo koer, huski, inuiidi koer, gronlandhund ja esquimaux.

Esimesed grööni koerad saabusid Ameerikasse umbes 12 000 aastat tagasi. Paikseks jäid koerad Arktikale aga alles koos Paleo-Eskimo rahvaga (4500 aastat tagasi), ning hiljem ka Thule rahvaga (1000 aastat tagasi). Esimesed grööni koerad ilmutasid end Gröönimaal umbes 4000 aastat tagasi. Grööni koerad on praeguseni säilinud oma algupärasel viisil ja neid kasutatakse veel tänapäevalgi aktiivselt kelgukoera töös. Tänu Taani kenneliklubile on grööni koera tõug tunnustatud ka ülemaailmse koerteorganisatsiooni FCI poolt.

Rohkem pilte

PÄRITOLU: Gröönimaa
KASUTUS: Kelgukoer
FCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 5
Spitsilaadsed ja algupärased tõud
Alarühm 5.1
Põhjamaised kelgukoerad
Töökatseteta.

ÜLDMULJE :
Grööni koer on väga tugev polaarspits ja tema kehaehitus on selline, mis tagab vajaliku vastupidavuse kelgukoera rängaks tööks arktilistes tingimustes. Mõningane kõikumine suuruses on lubatud seni, kuni see ei vähenda koera töövõimet ega kehaehituse harmooniat.

TURJAKÕRGUS : 
isastel : alates 60 cm
emastel : alates 55 cm.

Eskimod kasutasid grööni koeri nii transpordi- kui ka jahikoertena. Sugukoerte valik toimus peaasjalikult selliste omaduste põhjal nagu jõud, robustsus, sitkus ning vastupidavus, samal ajal kui püüeldi ka atraktiivse välimuse poole. Oma jämedakoelise olemusega sobib grööni koer eriti hästi inimestele, kes naudivad elu välitingimustes. Ta on suurepäraseks kaaslaseks inimestele, kes rändavad metsades või mägedes ja kelle varustust koer võib vedada või kanda.

​ Grööni koer on algselt olnud vőimukas ja agressiivne tõug, tänapäeval on aretusega neid omadusi vähendatud. Ta on suurepäraste tööomadustega, vajab liikumist ja aktiviseerimist. Sobib ainult kogemustega koerapidajale. Grööni koera esmatähtsad iseloomuomadused on energilisus, visadus ja vaprus. Ta on kirglik ja väsimatu kelgukoer. Inimeste, võõrad kaasa arvatud, suhtes käitub ta sõbralikult; kuna ta on aretatud rakendikoeraks, siis pole ta seotud konkreetse inimesega ning seetõttu ei sobi ka valvekoeraks. Samas on tal aga välja arenenud tugev jahikirg hüljeste ja jääkarude suhtes.

Grööni koerad vajavad igapäevast treeningut ja pikki jalutuskäike. Grööni koer ei sobi korterikoeraks. Õues tunnevad nad ennast väga hästi . Väljas pidades on tarvis kas aiaga piiratud hoovi või koeraaedikut. Grööni koerad eelistavad külma ilma, ning nad ei talu suurt kuumust.

​Kutsikana on grööni koerad väga energilised. Närimine on üks halb harjumus, mille vältimiseks soovitatakse tubastes oludes puuriõpetust. Kutsikat peab algusest peale õpetama toidust ja mänguasjadest käsu peale loobuma, et vältida tulevikus toiduagressiooni. Täiskasvanuna on grööni koer majesteetlik, väärikas ja enesekindel. Võõrastesse võib suhtuda kas sõbralikult või reserveeritult. Grööni koertele meeldivad lapsed, kuid oma suuruse tõttu ei tohiks siiski jätta koeri koos lastega järelvalveta. Grööni koer vajab ranget kasvatust ja varajast sotsialiseerimist. Armastuse ja distsipliini mõistlik kombinatsioon loob pühendunud ja usaldusväärse kaaslase.

“Grööni koera manual”

( Originaaltekst: http://skylinedog.blogspot.com/2010/05/grooni-koera-manual.html )

Grööni koer on Eestis väga vähe tuntud koer. Aga kui inimestele rääkida eskimo koerast, siis juba mingid ettekujutlused inimestel on.

Tohutu laialdasel arktilisel alal; Siber – Alaska – Kanada – Gröönimaa suutis väga karmides oludes eluneda vaid inuiti rahvas. Põhja-Ameerika ja Euroopa kultuuris teatakse neid muidugi eskimode nime all (seda nime nad ise ei salli). Inuiti lahutamatuks kaaslaseks olid kelgukoerad, ilma nendeta oli inimese elu Arktikas võimatu. Inimese ellujäämine sõltus jahisaagist, aga näiteks merel kütitud morsad-hülged oli võimalik naiste-laste juurde viia vaid kelgukoera rakendiga (muidugi suvel kasutati veesõidukeid – kajakke). Leitud on 7000 aastat vanu koerte ja kelkude jäänuseid Uus-Siberi saarestikus. Nendes karmides oludes kujunes välja äärmiselt vastupidav ja töökas koeratõug, mida tunti eskimo koera nime all. Kuid eks mingeid erisusi oli koerte välimikus jne eri piirkondades. Esmajoones tänu ameeriklastele aretati Alaska piirkonnas välja erinevad kelgukoerte tõud: alaska malamuudid ja siberi huskyd. Kanada laialdastel aladel sealsete koerte aretust kanadalased inuitidelt üle ei võtnud.

Kuniks juba oli peaaegu hilja, sest et real põhjustel (esmajoones motosaanide saamine peamiseks transportvahendiks) vähenes sealsete kelgukoerte arv katastroofiliselt. Lisaks ristati selseid koeri suvaliselt teiste koeratõugudega ja tänaseks on neid suhteliselt vähe järgi jäänud. Aga nii Kanada valitsus kui ka inuidid ise on aru saanud nende kelgukoerte algupära tähtsusest ja Canada Inuit Dog (Või Inuit Dog) tõu taastamine on vägagi aktuaalne. Kanada kirdeosaga aga piirneb maailma suurim saar – Gröönimaa, kus elavad samuti inuidid ja nende kelgukoerad. Siinsed algupärased kelgukoerad on ülimalt hästi säilinud (mitukümmend tuhat koera) ja kasutatakse aktiivselt kelgukoera töös. Tänu Taani kennelklubile on ka ülemaailmne koerteorganisatsioon FCI tunnustanud sealseid koeri eraldi tõuna – Grööni koerana.

Gröönimaalt pärit kelgukoerad olid 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul ülimalt hinnatud. Esmajoones polaaralade uurijate seas. Sellel nn Arktika-Antarktika vallutamise kangelaslikul perioodil olid põhitegijateks norralased (näiteks Nansen ja Amundsen), kes kasutasid Gröönimaalt pärit kelgukoeri. Lõunapooluse vallutas Amundsen just tänu grööni koertele, samal ajal tema konkurendi inglase Scotti meeskond hukkus (ei olnud koeri retkel). Ka põhjapooluse vallutamist alustati Gröönimaa piirkonnast, kasutades muidugi sealseid kelgukoeri (Peary, Cook). Ülima teadusliku tähtsusega oli Knud Rasmusseni mitu aastat kestnud inuiti etnograafiat uuriv retk kelgukoertega Gröönimaalt läbi Kanada ja Alaska Venemaa Tšuktši poolsaarele. Enamikel polaaraladel läbiviidud ekspeditsioonidel kasutati grööni koeri.

Edaspidi aga maailma laastanud sõdade tõttu (I ja II maailmasõda) polaaralade uurimine soikus, kuni siis uuel rahuajal tulid kasutusele juba uued transportvahendid. Polaaruurijate meelehärmiks Antarktikas keelati möödunud sajandi lõpul kelgukoerte kasutamine (kardeti koertelt lähtuvaid ohte sealsele õrnale loomastikule). Gröönimaast aga kujunes mõneti maailma tagahoov, kuhu eriti asja enam kellelgi ei olnud (kunagised Gröönimaa ranniku vaalapüügi hiilgeajad on möödanik). Ja nii muutusid sealsed koerad maailmas vähetuntuks, samal ajal kui teised kelgukoerad saavutasid suure populaarsuse.

Tasapisi avastati nad uuesti. 1950-ndatel demonstreeriti grööni koeri Inglismaal loomaaias, kuni nad jõudsid Norrasse. Ka meie koerte sugupuu jookseb nende koerteni välja. “Eskimo” koeri imporditi Norrasse ka Kanadast (ka meie koerte sugupuu ulatub Hudsoni lahe äärest pärit koerteni). Koeri hakati tooma ka otse Gröönimaalt. Mitmel pool maailmas on jõudsalt kasvanud grööni koerte kasvatajate arv. Eeskätt muidugi sellistes talisportlikes riikides nagu Norra ja Rootsi. Nüüd siis ka Eesti.

Milleks siis grööni koer kõlbab?

Täpselt samadeks asjadeks – nagu teised põhjamaised kelgukoerad. Kui on üks koer – siis enda tervisest ja loodusest lugupidav inimene saab ennast vedada lasta – nii joostes, jalutamisel, jagratta ees, suusaveos. Põhjamaades kasutatakse grööni koera lisaks lihtsale seltsingulisele – ka koormakandjana – sättides koera külgedele varustuse veoks kandekotid matkavarustusega (ise ei ole veel seni proovinud, aga…).   Kahe grööni koeraga on võimalik juba kelgutada või kasutada neid ka lumetul ajal – rakendades käru ette.

Talvel muidugi on ülim nauding lasta ennast suusaveos kahel koeral vedada. Millegipärast arvan, et tänu grööni koera ürgsele säilinud veotahtele, ei ole ka esmakordselt veokoerandusega tegelevatel inimestel probleeme õppida seda veoasjandust koos noore grööni koeraga. Lisaks tavalisele rakendi hobile, saab gröönlastega muidugi teha ka sporti. Lisaks jalgratta, jooksja, suusataja, kelgu, käru jne vedudele – tehakse koertega ka raskuste vedamise võistlusi. Usutavasti ka Eestis saavad need võistlusalad järjest populaarsemaks (nii nagu on mujal ilmas).

Loomulikult võib grööni koerast teha ka näitustetähe. Ise me ei ole selleks seni aega leidnud (motivatsiooni puudus), aga mine tea…
Mujal maailmas (ja ka meil Karulas edaspidi…) kasutatakse grööni koeri ka turistide veos. Tundub, et mida raskemad looduslikud tingimused (mäestikualad, karm kliima jne) – seda enam kasutatakse just grööni koeri.

Milleks gröönlane ei kõlba?

Valvekoeraks. Ta võib küll märku anda võõraste saabumisest (üldiselt siiski vaikne ja hääletu tõug), aga kuna ta on aretatud olema inimestega sõber, siis muud valveomadused tal puuduvad. Nojah – samas ega seda tõugu mitte tundev inimene seda ei tea ja kõhkleb ikka kurjade kavatsustega aeda sisenemast – aias ju hunt…

Grööni koer on oma elus orienteeritud karjale. Ta ei ole ühe inimese koer. Aga – sellest hoolimata on nendega eriliselt tore suhelda. Oma tagasihoidlikul viisil ootab ta ikka inimese tähelepanu, võimalust koos minna välja loodusesse jne. Nende pilgust loed siis välja piiritut tänulikkust.
Lihtsalt diivani koeraks grööni koer ei sobi, temaga peab tegelema. Tõsi küll – ta on kannatlik ja võib isegi päevi ilma tegevuseta olla. Aga kuna korteris hakkab sellisel intelligentsel koeral igav, siis …

Kuigi grööni koeri peetakse ka korterites (nagu ka teisi kelgukoeri), siis ise ei oska anda soovitusi – kuidas see võiks toimuda. Grööni koer on sarnane alaska malamuudile, seetõttu ehk saab malamuutide pidajatelt õpetusi. Igal juhul on õues elamine tema jaoks parim – kas aiaga piiratud õuealal või suisa eraldi aedikus. Gröönimaal peetakse neid isegi ainult ketis (võimalus veel – tross ja kett, et liikumisala suureneks), aga meie Eesti oludes tekitaks see arusaamatusi (samas koerte korteris puuris pidamist aksepteeritakse). Õues koera pidades on neile ainukeseks ohuks päikeselõõsk (kuigi eks nad vahel isegi “päevitavad” päikse käes) ja samal ajal veepuudus. Palaval ajal koertega ei liiguta. Koeral peab olema võimalus päikse eest varju leida. Tänu paksule-tihedale karvale vihm neile liiga ei tee. Nad ei tarvitse hoolida kuudist, aga mingi varjualune siiski võiks olla – kuiva aseme jaoks.

Milliseod ohud veel grööni koera pidamisel on?

Loomulikult väga tugev jahiinstikt. Seetõttu teda vabalt pidada ei saagi, sest muidu kannatavad näiteks naabrite kanad. Teiste koertega kooselul on omad nüansid (vastassugupoole koer on sõber), aga omasooliste koerte vahel võib minna võimuvõitluseks. Seda peab arvestama.
Inimene kes kasvatab alaska malamuuti, suudab ka grööni koera kasvatada.

error